Rannapääsuke

Rannapääsuke, sinisuline, tiibu laotas, lendas ülesse,

ülalt noolena laskus laintele, valge rnnaga vooge riivates.

Mida tahtis ta mulle ütleda, kurgul kumedal siristas?

Kõrsi kogusin, raage riisusin, sitke saviga seinad silusin,

liitsin kõvasti püha põrmuga, kalli kaldaga kokku sidusin.

Kõrs kõrrele, raag raole, kalur merele, kündja vaole, vidiit!

Tõuseb tormihoog, pesa pillutab, ilma äärele heidab enese:

rannapääsuke, sirjelinnuke, kuhu lähed siis, mida, mida teed?

Rannapääsuke, sirjelinnuke, kuhu lähed siis, mida teed?

Ikka uuesti, ikka alati, lendan tagasi, otsast

alustan sada korda ma, tuhat korda ma:

kõrre kõrrele, raole rao.

Siin mu kodupaik, püha sünnimaa,

ainus ilma peal, ainus päikse all.

Rand see tuuline, rand see tormide: tormist

tugevam on mu armastus.